Reet Kost: noorte radikaliseerumist tuleb juba eos ennetada ka Eestis

Euroopa noortepoliitika on möödunud aastast saadik võtnud üha keskendunumalt luubi alla noorte radikaliseerumise. Meeldib see meile või mitte, aga Euroopa on eri rahvuste, kommete ja kultuuride paabel. See on reaalsus, millega tuleb tegeleda. Sõjakas retoorika on viimane asi, mis aitab radikaliseerumisega toime tulla, otse vastupidi – see tekitab skaala mõlemas otsas äärmusi.

Euroopa noortepoliitika on möödunud aastast saadik võtnud üha keskendunumalt luubi alla noorte radikaliseerumise. Meeldib see meile või mitte, aga Euroopa on eri rahvuste, kommete ja kultuuride paabel. See on reaalsus, millega tuleb tegeleda. Sõjakas retoorika on viimane asi, mis aitab radikaliseerumisega toime tulla, otse vastupidi – see tekitab skaala mõlemas otsas äärmusi.

Ka Eestis püütakse noortevaldkonnas varasemast rohkem leida vastuseid küsimusele, kuidas tunda ära radikaliseerumise ilminguid ja kuidas selliseid tendentse juba eos ennetada. Eesmärk on juhatada noortele kätte teeots, mis paneks neid end tundma väärtustatud isikutena, kelle elu, tegemised ja arvamused lähevad ühiskonnale korda.

See, et me Eestis ei räägi noortevaldkonnas radikaliseerumisest islamiäärmusluse kontekstis, ei tähenda, et see ei võiks mõnes teises vormis esineda. On määratult oluline, et ühiskonna kõige mõjutatavam ja ühtlasi haavatavam osa ehk noored jõuaksid õigel ajal nende inimeste vaatevälja, kes aitaksid kaasa nende enesekindlusele, võimalusele olla ühiskonna võrdne osa olenemata kultuuritaustast, usutunnistusest, seksuaalsest sättumusest, füüsilistest eeldustest ja majanduslikust olukorrast. Just nende barjääride eemaldamisest saab alguse ka radikaliseerumise ennetamine.

Näiteks SA Archimedes noorteagentuur toetab Eestis elavate eri kultuuritaustaga noorte ühistegevusi ja koostööd. Pakume noortele ja noorsootöötajatele ka sisutihedat väärtusprogrammi, kus pööratakse tähelepanu kaasamisele, euroopalikele ja inimlikele väärtustele, sh inimõiguste austamine, hoolivus, avatus ja empaatiavõime. Et mitte keegi ei jääks rongist maha.

Avalikust tähelepanust jääb puudu

Euroopa Liit on oma liikmete abiga rahastanud riikide püüdlusi põllumajandusest haridusuuendusteni ning olnud omal moel ka rahu tagaja ja hoidja, aga kõige selle juures kuuleme liiga vähe noortesse, nende arengusse ja väärtushoiakute kujunemisse panustamisest. Erinevalt Tartu-Tallinna maanteest või Eesti Rahva Muuseumist ei ole sinna panustamine midagi sellist, mille tulemusi saaksime kohe käega katsuda või millele hinnasilti külge riputada. Väärtusest on keeruline tekitada erutavat uudislugu, mistõttu kõigi pilgud pöörduvad alles siis, kui mõni, kes oleks pidanud neid väärtusi tunda saama ja isiklikult kogema, on nendest õigel aja ilma jäänud.

Euroopa Liidu pakutav rahaline tugi noortele on tegelikult olnud tõhus ja aidanud ka Eestis korda saata väga palju head. See tugi on avardanud meie noorte maailmapilti ning pakkunud võimalusi ja avanud uksi, mis ilma finantstoetuseta oleksid suletuks jäänud. Hiljuti Erasmus+ programmi kohta tehtud üleeuroopaline uuring, millele vastas 19 000 noort, näitab, et kõige rohkem on programmides osalenutel arenenud keeleoskus, kultuuritundlikkus ja koostööoskused mujalt kultuuriruumist pärit inimestega. Kõik need on tänapäeva maailmas ja tööturul vaat et hädavajalikud oskused. Millest jääb aga vajaka, on avalik tähelepanu.

Kui pisteline huvi üld- ja huvihariduse vastu välja jätta, siis kui palju me saame lugeda või kuulda noorte tulevikku puudutavaid teemasid? Ebapiisavalt. Julgen oma 20-aastasele töökogemusele tuginedes väita, et sisuline noortepoliitika on otsustajate jaoks harva prioriteetne. Tavaliselt juhtub see siis, kui noortega on juba mingi probleem ja tegeleda tuleb tagajärgedega.

Meedia keskendub negatiivsele

Nendeks tagajärgedeks võib pidada ka lähiaastatel Euroopas toimunud terrorirünnakuid, mille panid toime noored radikaliseerunud mehed (vanuses 24–31), rääkimata viimasel ajal teravalt esile kerkinud noortest, kes ei õpi ega tööta, või noorte kuritegevusest. Avalikkuse ja meedia tähelepanu teravik on suunatud negatiivsete ilmingute võimendamisele, kuigi näpuga osutamise asemel pakuks suuremat efekti huvi ilmutamine nende noorte vastu, kes on ehk riskirühmas, kuid pole veel suutnud enda (ega teiste) elu sellistes mastaapides ära rikkuda.

Eesmärgiga kaasata noori ühiskonna ees seisvate probleemide leevendamisse ning sidusama ja kaasavama ühiskonna kujundamisse kutsus Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker eelmisel aastal ellu Euroopa solidaarsuskorpuse. Küllap tajuvad ka euroliidu juhtpoliitikud, et väljaarvatus tegevustest, võimalustest ja sotsiaalsetest gruppidest on sageli põhjus, mis pöörab ühe osa noori tegema koletuid tegusid. Selle arusaamiseni jõudmine ja probleemi märkamine on esimene samm paranemise poole.

Noored saavad siinjuures ka ise olla teistele noortele teenäitajaks ja abistajaks. Ühistegevuste kaudu kasvatatakse hoolivaid väärtusi ja empaatiavõimet. Need ei pruugi küll ületada argipäevast uudiskünnist, aga on ometi tervema ühiskonna vundament. Vaba, rahumeelse ja erinevusi arvestava Euroopa pinnalpüsimine on väga paljuski praeguste noorte teha.

Näidakem siis ka meie noortele rohkem seda maailma, kus isikliku kogemuse kaudu õpitakse lugu pidama sellest, mis esiti tundub võõras, sest just vahetu kontakt aitab kummutada stereotüüpe ja väärarusaamu. See aitab paremini mõista, mida on vaja teha selleks, et Euroopa oleks turvaline ja väärt elukeskkond kõikidele inimestele.

*Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 21. juunil 2017